Olen igati katsetaja, kuulaja, õppija. Mulle meeldib lugeda, vaadata dokumentaale, kuulata teadlasi või arste, arutleda erinevate inimesi puudutavate teemade üle. Teha sealjuures järeldusi või tõmmata paralleele, miks just nii ja mitte teisiti. Sageli satun kuulama, vaatama, lugema midagi sellist, mis annab uue mõttelõnga järgnevateks tegudeks, mõteteks, suundadeks ning vaatan, kuhu teekond mind sealt viib.
(Öine Austria)
Aasta lõpus sattusid Facebook`i vahendusel minu ette kirjastuse SEIK kalendermärkmikud (jällegi ühed minu lemmikud, sest mulle väga meeldib kirjutada). Silma jäi märkmik koos "koolitusega" (ma ei saa seda päris koolituseks nimetada aga õiget sõna ka ei leia, seepärast koolitus jutumärkides): "Minu teekond unistuste eluni!". Viimane tundus väga inspireeriv, sest grupis, kuhu ligipääsu sain, räägivad erinevad inimesed oma teekonnast ja jagavad mõtteid koos märkmikus olevate harjutustega, mida endale tööriistana igapäevaellu kaasa võtta. Esinejaid on palju ja teemad, mida käsitletakse, väga head. Soovitan.
Leian, et meie elu on teekond, kus õpime iga päev. Mulle väga meeldis ühe joogaõetaja Ricardo Martinez lause: "Me oleme siia ilma tulnud selleks, et õppida. Mida kauem siin oleme ja mida rohkem kogemusi saame, seda parem. Sest siis ei pea me siia maailma tagasi tulema uusi kogemusi hankima." Sama väljendit jagas ka Mai- Agate Väljataga "Heaolu jutud" podcastis . Väga sügavasisuline ja kes usub, see usub, kes ei, see ei.
Arvan, et selles lauses on oma mõttetera. Õppimine ning kogemuste saamine ongi meie teekond ja usun, et iga inimene saab öelda, et ta õpib iga päev või iga uus kohtumine võõra isikuga, annab talle midagi. Iseasi, kas märkame seda ja oskame viimast mõtestada õppimisena?!
Mõnikord aga oleme eluteekonnal eksinud. Me ei leia edasi- ega tagasiteed või isegi ei tea, kust otsida ning oleme segaduses, saamata aru, mida tegema peame, kuhu minema ja miks üldse siin maamunal viibime?!
Olen sattunud neid mõtteid kogema ja pidanud enda elu seejuures mõttetuks. Ma ei saanud aru, miks ma teen neid asju, mida teen? Ükskõik, mis tööd tegin või ei teinud, ei suutnud leida endas motivatsiooni hommikul tõusta ja kuhugi minna. Ka siis, kui amet, mille olin omandanud, mulle meeldis. Mu sees valitses justkui tühjus. Kuigi kõik oli pealtnäha hästi ja mul ei olnud mitte mingit põhjust nii tunda.
Ühel hetkel aga, kui sain aru, et hakkan oma töös juba professionaalseid vigu tegema, taipasin et nii ei saa jätkata. Pean leidma lahenduse ja ükskõik mil viisil olukorrast välja rabelema. Pole vahet, kui halb mingi situatsioon on, alati on lahendus ja edasi saab ainult paremaks minna.
Minu teekond viis mind imelise terapeudi Kaidi Laur juurde, kellega kohtusime 4 mõtlemapanevat korda. Peab tunnistama, et esimene kohtumine oli mulle emotsionaalselt nii raske, et jäin paar päeva hiljem haigeks. Mul tuli palavik ja olin täiesti nõrk. Ilmselt reageeris minu keha sellele seansile eriti tugevalt, mida kinnitasid ka Kaidi sõnad. Täna hakkab meie kohtumisest täituma pea aasta ja ma tõesti tunnen endiselt, kuidas leian jõudu uusi asju teha ja märgata end ümbritsevat ning kuidas tahan teha, olen motiveeritud ja mõtted, mis tahavad ellu viimist, päriselt teostuvad. Olen valmis uuteks väljakutseteks ja kui oled valmis, tulevad lahendused iseenesest.
Olen kohutavalt tänulik selle kogemuse eest ja soovitan kõigil, kes tunnevad, et on kadunud, leida enda teejuht, kes aitab hädast välja tulla. Vahel on see otsimine pikk aga tasub ennast 100% ära, sest alati ei ole endal võimalik vastuseid näha. Minu sõnum - ÄRA ANNA ALLA!
Uuel aastal jätkasin oma teekonda märkmiku ja "koolitusega". Üheks ülesandeks oli kirjutada kiri enda Kehale. Minna alasti peegli ette, vaadata ennast peeglist 360 C ning kirjutada kiri ja olla tänulik oma Kehale selle eest, kuidas ta meid igas olukorras välja veab.
Ma pole neid mõtteid kunagi paberile pannud aga olen väga palju oma Keha peale mõelnud ja just sellele, kui tänulik ma talle olen ka siis, kui olen olnud kipsis käega või jalaga. Kuidas ta on aidanud mul paraneda ja taastuda ka kõige veidramates olukordades. Ma olen olnud tänulik, et tunnen neid tundeid. Tajun süües maitseid, tunnen lõhnu, kuulen helisid, saan liikuda, viibida looduses jne. Kui palju Keha meid viib ühest kohast teise, parandab, võtab vastu?! Imeline olend.
Kas sina oled vahel sellele mõelnud? Kas sa päriselt armastad oma keha? Kas sa kuulad teda ja silitad vahel? Märkad, mis su keha tunneb? Kas pinged kehas on mingi stressi tagajärjel tekkinud või kas sa üldse tajud, milline kehaosa sul pinges on? Või, kas sa näiteks tajud süües, milliseid maitseid suhu paned? Kas see on mahlane, rasvane, kibe, kuiv? Kas maitse on meeldiv või on segunenud kastmega? Kas see on soolane või mage? Kas sa sööd kiiresti kugistades või mälud aeglaselt tajudes toidu tekstuuri? Kas see, mida suhu paned, on su kehale hea või pigem mitte? Kuidas sa hiljem ennast tunned?
Leian, et need on olulised küsimused märkamaks oma keha, oma meeli ja nägemaks iseennast. Miks mitte küsida neid küsimusi endalt!? Panna vastused ja küsimused kuskile paberile ja analüüsida, mida kuulsid ennast ütlemas? Kas see meeldis sulle või ei? Mida saaksid muuta või teha teisiti? Kui ei saa midagi muuta siis miks? Mis on takistused ja kas nendest takistustest saaks mööda minna? Kas see takistus on PÄRISELT olemas?
Minu sõnum sulle, armas lugeja - ÄRA ANNA KUNAGI ALLA! Alati on kuskil vastused ja lahendused. Kui tunned, et oled kuskile toppama jäänud siis meie ümber on nii palju imelisi hingi, kes soovivad ja tahavad aidata. Kui sina tunned, et vajad abi või soovid arutleda mõnel neist ülevalolevatest teemadest, teen seda hea meelega. Kirjuta, joonista, jaga oma kogemusi, sest iga kogemus on huvitav ja õpetlik meile kõigile (loomulikult ei pea sa avalikult midagi jagama ;) ).
Aitähh, et lugesid!
Ilusat jätkuvat aastat ja uute kohtumisteni!
PS! Armasta iseennast ja oma keha!