EI VIITSI...


"Tahaksin,et mul oleks endas jõudu, et teha trenni, minna jooksma või joogasse vmt aga ma ei VIITSI, EI JAKSA, EI TAHA!"


Kas need võiksid olla sõnad, mis sind iseloomustavad?


Millegagi algust teha, on f..ing raske. Treeningutega alustamine ei pruugi olla lihtne, sest:

  1. sa ei tea, mida teha või kust alustada;

  2. sul on hirm, et see on liiga raske ja piinarikas;

  3. sa kardad teisi, mis nad sinust mõtlevad, kui sa sellisena saali astud;

  4. sul on olnud vigastus või mõni muu takistus, mille tõttu kardad;

  5. jne...


Nõus. Treeningutega alustada on raske, sest see nõuab motivatsiooni, jõudu ja pealehakkamist. Aga kust viimast ammutada?! Mina alustaksin mõtteviisist ja selle muutmisest. Miks see mulle vajalik on?


Minu ema ütles kunagi: (kui ta palus meil midagi teha ja meie ainus vastus oli: "MA EI VIITSI!")

"Sellist lauset nagu MA EI VIITSI, POLE OLEMAS!"


See on üks paganama hea lause, sest tõesti, mis tähendab sõnapaar - "EI VIITSI?" Mitte midagi. See on üks viis leida vabandus sellele, mida ma teha ei taha. Kui tegevus on ebameeldiv ja mulle kasu mittetoov, oleksin ilmselt poolt, et kasutada väljendit aga kui tegemist on ikkagi minu heaolu ja minu tervisega, kas siis on need sõnad õigustatud?!


Kui me kunagi kuskilt ei alusta, ei saa ka tulla edusamme ning miski ei muutu kergemaks. Vastupidi. Kahjuks, iga elatud aastaga meie füüsiline keha vananeb ja üha raskem on algust teha tegevustega, mida me pole kunagi proovinud.


Näiteks alates 30. eluaastast väheneb meie lihasmass 3-8% kümnendis ja pärast 60 on see langus veelgi suurem. Lihasmassi vähenemisega kaasneb ka rasvamassi järkjärguline suurenemine ja sellest tulenevalt muutused keha koostises. Lisaks väheneb luutihedus, suureneb liigeste jäikus ja väike pikkuse kahanemine (kyphosis). Kõik need muutused mõjutavad tõenäoliselt mitmeid haigusi, sealhulgas II tüüpi diabeet, rasvumine, südamehaigused ja osteoporoos. (https://www.ncbi.nlm.nih.gov/pmc/articles/PMC2804956/ ) Osteporoosi tagajärjel saadud luumurrud aga paranevad kaua ja tihti ei sure inimesed saadud vigastustesse vaid hilisematesse tüsistustesse, mis luumurruga kaasnesid.


Räägin aga ühe enda loo...

Mõned aastad tagasi (2017 või 2018) sain istmikunärvipõletiku. Töötasin sellel hetkel Myfitnessis rühmatreenerina ja andsin iganädalaselt 4-5 trenni. Põletikku aga ei saanud istumise või treeningute tagajärjel vaid külmetasin. Loomulikult oli väike põletik juba eelnevalt all ja see oli tingitud vanast traumast kukkumise tagajärjel, mis mind kummitas aastaid ning seljavalu tuli ja läks. Käies aga klubis oma lemmikut kuulamas, kus oli palju rahvast ning sai kõvasti tantsitud, higistasin ning talvise külmaga õue minnes, juhtus see, mis juhtuma pidi. Mis see tähendas?


Järgmisel päeval, andes trenni läbi kerge valu, kadus alt parem jalg. Ehk külgsuunaline liikumine polnud sisuliselt võimalik, sest lihtsalt jalg kadus alt - ma ei tundnud oma jalga. Loomulikult olin ehmunud - MIS NÜÜD?!


Õnneks töötas sõbranna ema meditsiiniasutuses ja sain kiirelt MRT-sse. Siiski, meditsiinis ei käi kõik päeva- ja tunnipealt ning tulemuste saamiseks kulus päevi. Treenerina ei saanud aga oma treeninguid ära jätta ja kuna seljavalu ja jala tuimus polnud nii väljakannatamatud, jätkasin tundide juhendamisega. Võtsin küll oluliselt rahulikumalt aga siiski. Mõned päevad hiljem helistas sõbrants hilja õhtul ja ütles, et ma ei tohi enam ühtegi trenni anda, sest pilt ei olnud hea ja pean ootma arsti vastuvõttu. Õnneks või kahjuks aga ei saanud ma sellele palvele vastata, sest järgmisel hommikul kell 7:30 ootasid mind saalis juba inimesed, kes soovisid minuga koos liikuda.


Neuroloog andis mulle soovituse, et ma ei tohiks enam kunagi joosta. Ka rattaga sõitmine oli kahtluse all. Treeningutega aga olin jätkanud enne arstiga kohtumist ning mu enesetunne oli juba parem. Perearsti juures käies, sain vastuseks, et olen taastunud üllatavalt kiirelt, mis andis mulle kinnitust, et kõik, mis ma tegin, oli tegelikult õige ja jooga ning väike liikumine mõjusid mu taastumisele positiivselt. Minu jaoks mitte liikumine või trennide tegemine oli katastroof. See ei tulnud kõne allagi ja ei tundunud õige. Sellel hetkel oli võib-olla treeneritöö eeliseks. Töö, mida ma ei saanud lihtsalt jätta, sest viimane oli mu sissetulek ja tuluallikas ning ma pidin minema tundi. Viimane aga aitas kaasa minu taastumisele ja närvipõletik taandus kiiremini, kui oleksid arstid oodanud.


Mõned kuud hiljem käisin enda füsioterapeudi juures, et saada kinnitust, kas ikka olen õigesti käitunud ning mida ja kui palju võin trennis teha. Tema soovitus oli jooksmisega jätkata (neuroloog seda ei soovitanud). Olin siiani jooksmist vältinud aga treenerina olen teadlik, et mõõdukas sörkimine on meie kehale hea, sest väike põrutus tugevdab liigeseid ja luid ning tekitab liigeste vahele vedelikku, mis on vajalik amortisatsiooniks. Kui seljalülide vahel on vedelikku vähe, tekitab jooksmine seda juurde (oli minu mõte).


Jätsin üha rohkem rühmatrenne (kõht-selg-tuhar aga bodyART jäi) ära ja alustasin uuesti jooksmisega. Tasa ja targu. Esmalt jooksin väiksemaid vahemaid. Kohe, kui tundsin seljas valu, jäin seisma ja kõndisin. Sörkisin täpselt nii palju, kui keha lubas. Mõnikord 15 minutit, teinekord veidi pikemalt aga ma ei andnud alla. Loomulikult teadmise- või uskumisega, et see teeb mulle head aga põhiliselt ka seetõttu, et mulle väga meeldib joosta.


Täna ma enam metsarajal sörkides seljavalu ei tunne. Naudin tegevust täiel rinnal ning alguses tekkinud raskused (hapniku puudus, rasked jalad, tulipunane nägu, ebamugavus ja piin) mulle muret enam ei valmista. Mida aeg edasi, seda rohkem hakkasin jooksurajal olemist nautima. Loomulikult on ka mul hetki, kus tunnen, et üldse EI VIITSI (nagu aga juba teame, sellist sõnapaari ei eksisteeri ;) ) ja vahel on tunne, et ma ei jaksagi, sest lihtsalt pole JÕUDU. Aga olles juba väljas ja joostes mõned minutid, saan aru, et see oli parim otsus, mis sain enda jaoks teha. Isegi, kui jookseksin ainult 15 minutit, oleks see parem, kui üldse mitte midagi, sest positiivne suhtumine ja hea enesetunne on need, mis mind metsarajale tagasi kutsuvad.


Kui sina oled üks neist, kes pole kunagi jooksnud aga tahaksid sellega alustada siis soovitan soojalt, sest viimane on odavaim ja lihtsaim viis ennast vormi viia. Lisaks on see hea sinu luudele, liigestele ja südameveresoonkonnale. Mis võiks olla parem, kui kinkida endale TERVIS, HEA ENESETUNNE ja KERGUSETUNNE LIIKUMISEST.


Alusta kasvõi väikeste sammudega. Näiteks 10 minutiliste tsüklitega, kus 2 minutit jooksed ja 8 minutit kõnnid ning teed seda näiteks alguses 30 minutit, hiljem võib-olla juba 60 minutit. Nädalate möödudes saad pikendada jooksmise aega 3-4 minutit ja lühendada kõndimise aega 6-7 minutini, kuniks lõpuks kõndimine jääb ära ja asendub jooksmisega.


Ära sea endale utoopilisi eesmärke. Alusta harjumuse kujundamisega. Leia endale nädalas 2-3 päeva, kus sa tunned, et saad joosta. Näiteks E, N, P. (Hea oleks alguses jätta 2 päeva vahele taastumiseks). Kui sul on kalendrisse märgitud kindel päev, millal oled valmis alustama, on palju lihtsam otsus vastu võtta ja rajale minna. Kui tunne tuleb täna, tee seda juba täna. Ära jää ootama uut nädalat, sest siis ei pruugi seda tahet enam olla! Mine kohe! Naudi sügisesi jooksuilmasid, sest need on võrratud. Joosta on oluliselt lihtsam praegu kui kuumal suvel. Lisaks on metsa all mega ilus.


Kingi endale TERVIS ja ära leia vabandusi. Kasvõi 30 minutit sinu päevast on parem, kui mitte midagi. Usu, kõik muutub paremaks peale seda, kui oled endale selle aja võtnud/kinkinud.

46 views

Recent Posts

See All